Kahjurite kontroll ja tõrje

Linnud, närilised ning putukad kujutavad endast mitmesugust ohtu toiduainetööstusele.

Kahjurite probleem esineb valdavalt kohtades, kus on olemas piisavalt toitu ja vett ning soodsad elamistingimused.

Toiduainetööstustele on ohuallikaiks:

• kahjurputukad – kärbsed, tarakanid, sääsed;
• närilised – hiired ning rotid;
• linnud – kajakad, varblased;
• loomad – koerad, kassid, rebased.

Elektriline kärbsepüünis Foto: Marko Breivel, 2011

Kahjurite olemasolu kontroll ja nende tõrje toiduainetööstuses on kindlasti vajalik. Kahjurputukate esinemise korral on oht, et need võivad sattuda valmistoodangu sisse. Juhul kui toode läbib edasise protsessi käigus kuumtöötlemisetapi, siis tavaliselt otsest ohtu toiduohutusele ei kaasne. Küll aga langeb toote kvaliteet, mis aga põhjustab negatiivseid reageeringuid tarbijatelt ning tagasilööke tootenimetuse turustamisel. Sellised juhtumid mõjuvad negatiivselt kogu ettevõtte turundustegevusele.

Kahjurid ohustavad inimeste tervist. Närilised, putukad ja linnud võivad levitada nii nakkusekandjaid kui haigusi, mis on ohtlikud inimestele ja koduloomadele. Patogeensed mikroorganismid, mis on kinnitunud kahjurite kehale või jalgadele, kantakse sellisel viisil tootele või tootega kokkupuutuvale tööpinnale. Samuti toimub sageli saastumine näriliste ekskrementidega. Prussakate kaudu võib levida ligikaudu 40 inimest ohustavat mikroobiliiki ja parasiiti alates tuberkuloosi tekitajatest ja lõpetades keeritsussiga. Kärbeste kaudu levib enamik teadaolevatest soolenakkuste tekitajatest.

Näriliste kaudu on kunagi levinud katk, mis tegi suurt laastamistööd keskaegses Euroopas ja Eestis. Samuti levitavad närilised soolenakkusi ja -parasiite.

Lindude kaudu levivad salmonelloos, ornitoos, legionelloos, kampülobakterioos, krüptokokkoos ja paljud teised haigused.

Kahjurid rikuvad valmistooteid ja pakendeid ning nendega on alati seotud suured majanduslikud kahjud. Surnud või elus putukate avastamine toidus, näriliste ekskrementide või karvade esinemine toidus, linnusulgede ja ekskrementide avastamine toidus eeldab selle toidupartii hävitamist. Toiduainete ladudel on alati oht sattuda näriliste rünnakuobjektiks, mille tagajärjel tekib suur majanduslik kahju.

Kulutamaks oma pidevalt kasvavaid lõikehambaid, peavad närilised kogu eag närima. Nende lemmikmaterjaliks on puit, pehmest metallist torud ja elektrikaablid. Rottide tekitatud kahju võib rahaliselt olla väga suur. Kaablite läbinärimisel võivad tekkida tulekahjud, torude närimisel uputused, käikude ja urgude uuristamisel rikutakse ehitiste terviklikkust.

Koerad, kassid, rebased jne võivad tootmishoonetesse sattumisel kahjustada füüsiliselt tooteid, saastada neid ning mõjutavad ka ettevõtte üldist hügieenitaset

Kahjurite leviku jälgimiseks ja nende hävitamiseks peavad toidukäitlemisettevõtted rakendama kahjuritõrjeplaani, mille eesmärgiks on ennetada kahjuritega seostuvaid probleeme. Toidukäitlusettevõtetes ja nendega püsivalt liitunud logistikaketis on mehaanilistel tõrjemeetoditel otsustav tähtsus. Riskipiirkondade kaardistamine, riskide likvideerimine, koristuse kvaliteet, näriliste söödakastide paigutamine välis- ja sisepiirkondadesse, personali teavitamine kahjuritõrje põhimõtetest – kõik see loob vajaliku kaitse kahjurite vastu, tagades ühtlasi kõrge hügieenitaseme ettevõttes. Kahjurite tõrjemeetodite valikul on otstarbekas lähtuda konkreetsest ettevõttest ning kahjuri tüübist. Arvestada tuleb järgnevate asjaoludega.

• Näriliste tõrjeks on vaja luua peibutussöödakastide võrgustik. Kastid paigutatakse kindla plaani alusel nii hoonetest väljapoole kui ka siseruumidesse. Söödakaste peab kontrollima regulaarselt. See võimaldab üheaegselt teostada monitooringut näriliste esinemise ulatuse üle ning neid hävitada. Otstarbekas on kasutusele võtta seireleht, kuhu on märgitud söödakastide asukohad ruumide kaupa. Monitooringu käigus seirelehtedele kantavate andmete alusel on kergem tulemusi analüüsida ja planeerida  edasisi tegevusi.
• Lendavate putukate tõrjeks kasutatakse elektrilisi putukatõrjelampe, kärbsepabereid ja -linte. Samuti tuleks prügikastidesse pihustada regulaarselt mürki. Putukatõrjelampide asukohad tuleb kaardistada ja nende töökorras olekut regulaarselt kontrollida.
• Mittelendavate putukate, prussakate ja ka ämblike tõrjeks on otstarbekas kaardistatud liimpaberipüüniste võrgustiku olemasolu tootmisruumides. Nende kasutamise plaan on analoogne peibutussööda kastide plaaniga. Püünised peavad olema paigutatud tootmisruumidesse kindla plaani alusel ja neid tuleb pidevalt kontrollida. Kui on märgata kahjurite arvu suurenemist, tuleb teha vastavas piirkonnas põhjalik kahjuritõrje.
• Kahjurputukate ja nende vastsete täistõrjeks kasutatakse mürkainetega pritsimist ja udutamist. Sellistel puhkudel tuleb kindlasti arvestada ettevõtte töögraafikuga, sest kahjuritõrjet saab teha vaid sellistel päevadel ja piirkondades, kus tootmistegevust planeeritud ei ole, see väldib toodete saastumist mürkainetega. Lisaks tuleb arvestada ajaga, mis on vajalik, et mürkained jõuaksid põhjalikult toimida. Kõik töötlused tuleb teha konkreetse tõrjeplaani kohaselt.
• Kahjurputukate seireks ja tõrjeks kasutatakse ka feromoonpüüniseid ja elektrilisi püüniseid. Nende paigutus on samuti vaja kaardistada ja neid tuleb regulaarselt kontrollida.
• Lindude sattumist ruumidesse põhjustavad tavaliselt sulgemata jäänud uksed ja kaitsevõrguta aknad. Ruumi pääsenud lindude tagasi õue ajamine on tavaliselt väga komplitseeritud, eriti talveperioodil. Sellistel puhkudel püütakse linde avatud uste kaudu tagasi suunata või kinni püüda, kasutades võrk- või haavlipüssi. Kui linde püütakse tagasi õue suunata avatud uste kaudu, siis võimaluse korral on  otstarbekas lülitada siseruumides valgustus välja, sest linnud püüdlevad alati valguse poole.
• Kassid, rebased ja koerad võivad samuti tungida tootmisruumidesse sulgemata uste kaudu. Suuremaks probleemiks sellistel puhkudel on kassid ja rebased, kes tootmisruumi pääsenuna võivad end pikka aega varjata päevaperioodidel ning ringi liikuda öösiti, mis raskendab tunduvalt nende avastamist ja tabamist. Tihti annavad nende tungimisest ruumidesse märku vaid väljaheited. Häid tulemusi annab sellistel puhkudel peibutussöödaga puurlõksude kasutamine. Siiski tuleks pidevalt silmas pidada ettevõtet ümbritsevat territooriumi ja kui on märgata, et kassid ja rebased liiguvad lähikonnas ringi, panna puurlõksud välja juba tootmishoone juurde.

Kahjuritega seotud probleemide ennetamiseks on otstarbekas rakendada järgmisi tegevusi.

Näriliste tõrje

Seinad, põrandad, laed, uksepiirded peavad olema terved, pragudeta ja aukudeta.

Pidevatoimeline ultrahelisüsteem hoonete ümber ning valmistoodete ladudes.

Kaup peab asetsema vähemalt 10 cm kõrgusel põrandast.

Kui uste kaudu ei toimu liikumist, peavad need olema suletud.

Kaardistatud söödakastisüsteem.

Putukate tõrje

Seinad, põrandad, laed, uksepiirded peavad olema terved, pragudeta ja aukudeta.

Kui uste kaudu ei toimu liikumist, peavad need olema suletud.

Avatavad aknad peavad olema kaetud kärbsevõrkudega.

Tühjendatud prügikonteinerid peavad olema pestud.

Kaardistatud liimpüüniste süsteem.

Lindude tõrje

Ettevõtte territooriumi hoidmine puhtana, vältida toidu kättesaamist territooriumilt.

Kaantega jäätmekonteinerite kasutamine.

Õigeaegne ja regulaarne jäätmete äravedu.

Kui uste kaudu ei toimu liikumist, peavad need olema suletud.

Koerte ja kasside tõrje

Ettevõtte territooriumi füüsiline eraldamine ümbritsevast piirkonnast tarade, müüride vms abil.

Ettevõtte territoorium tuleb hoida puhtana.

Kui uste kaudu ei toimu liikumist, peavad need olema suletud.

Vajadusel tuleb kasutada puurlõkse.

Elektrooniline hiirelõks Allikas: Kood 15

<< tagasi / edasi >>